Head sõbrad!
Mulle meeldib kirjutada ja ma olen selles üsna osav. Kuid ometi olen (arusaamatul põhjusel) ennast sellest kirjutamisest eemal hoidnud. Osalt muidugi seetõttu, et tahtsin hirmsasti blogi liita oma kodulehega https://mentorkaire.ee/. Samas ei ole ma eriti palju tööd teinud selle nimel, et mu koduleht korralikult töötaks.
Mis teha, perfektsionist ja maksimalist saavad tihti minust võitu ja nii jäävad väga paljud head asjad kahjuks üldse tegemata. Eks oma osa mängib siinjuures ka täiskasvanueas saadud ATH-diagnoos. Aga sellest kõigest juba hiljem lähemalt...
Täna aga kirjutan ma sellest, kuidas siis juhtus nii, et ma 2021.aasta kevadel läbipõlemiseni jõudsin.
Olen alati olnud inimene, kes mõtleb kiiresti, teeb palju ja seetõttu ka jõuab palju teha. Olen alati ettevõtlik olnud: organiseerinud erinevaid sündmusi, korraldanud vahvaid üritusi, teeninud igasugu vahvate tegemistega raha. Näiteks käsitöö+õmblemine, aiandus, kodutekstiilid, lastehoid ja laagrite korraldamine, sünnipäevad, loomade eest hoolitsemine jms. Lisaks ka andmete sisestamine, andmeanalüüs, raamatupidamine, tolli deklaratsioonid, sekretäritöö, assisteerimine, müük, kassapidamine, projektijuhtimine, personalijuhtimine ja veel palju muudki. Lisaks ka vabatahtlik töö kaitseliidus, naiskodukaitses ja noorsootöös.
Kui ma 2016.aastal alustasin ülikoolis õpinguid, et saada õpetajaks, siis ma jätkasin ka oma käsitöö ettevõttega. Olin täiskohaga kaugõppe tudeng ning täiskohaga täitsin tellimustöid ja viisin läbi käsitöö- ja õmblusalaseid koolitusi. Loomulikult oli vaja jätkuvalt hoolitseda ka pere ja laste eest, maja ümber oli 0,5 hektarit maad, mis vajas tähelepanu.
Ülikoolis tahtsin silma paista ja palju uusi teadmisi omandada, seega võtsin kogu kolme aasta jooksul lisa õppeaineid ja mul oli semestris ca 50EAP-d (tavapärase 30 asemel)... Kes ei tea, siis 1EAP= 26 tundi tööd, et õppeaine saaks positiivsele hindele sooritada. See teeb kuus 156 tundi tööd, mis tähendab, et on ikka korralik töökoormus ühes kuus.
Teisel kursusel õppides pakuti mulle tööd- täiskohaga käsitöö õpetaja erivajadustega laste koolis. See oli moment, kus ma tundsin, et lõpuks ometi on mu pingutusi märgatud ja see kutse oli minu jaoks suur tunnustus. Nii ma sügisel õpetajana tööle asusingi.
Kuigi vähehaaval hakkas tulema ette ka väsimuse märke, sest kõik mu varasemad tööd ja tegemised jäid ka alles... 2017.aastal oli 3 matust, aga ma ei andnud endale aega leinata. Üks neist oli mu isa, aga ikkagi ei leinanud. Hoopis jätkasin samal kiirel tempol elamist ja tegin ka ühe kergema avarii kõige otsa.
Kui talvel oli keerulisem, siis kevadel leidsin siiski, et ma olen õiges kohas, teen õigeid asju ja et ma ka jaksan seda kõike. Niisiis võtsin endale kohustusi juurde ja läksin noorsootöötaja kursustele, et paremini osata lapsi õpetada, noori märgata ja erinevaid laagreid korraldada... Ma tahtsin saada paremaks ja eriti ei hoolinud puhkusest ega üldse sellest, kuidas ma hakkama saan.
Kolmas aasta ülikoolis lõppes siiski võrdlemisi hästi. Sain ülikooli lõpetatud, õpetajakutse kätte ja suvel ka veidike puhata.
2019.aasta sügisest alustasin magistriõpingutega. Koos magistriõpingutega liitusin ka Erasmus+ programmiga, et luua ja katsetada uusi tunnikavasid (töökoormus 0,3). Samal ajal pakuti mulle praktika raames ülikooli juures võimalust proovida õppejõu ametit. Mina, magistri 1.kursuse tudengina, juhendasin tollel kevadel bakalaureuse 1.kursuse tudengeid uut õppevara looma. Aga sellel kevadel...
Kevadel, 2020.aastal sai alguse koroona ja kogu maailma pandi lukku. Kõik pidid kohanema uute oludega, saama hakkama teadmatusega ja ka hirmu ja leinaga, mis kaasnes, kui lähedased jäid haigeks või surid.
Üheaegselt olin ma mitmes rollis korraga: olin kodukontoris õpetaja ja õppejõud ning pidin läbi viima nii õppetunde erivajadustega lastele kui ka loenguid tudengitele. Kõige selle juures ja samal ajal olin ka lapsevanem, kes oleks pidanud toetama oma lapse õpinguid. Ja loomulikult jagasin ma ühist kontorilauda ja internetti koos abikaasa ja lapsega. Ja see oli nüüd esimene aeg, kui ilmnes, et ma ei suuda võib-olla kõike hallata ja koos hoida nii hästi, kui ma ise sooviksin.
Suvi tuli, sai aega puhata, haavu lappida ja ka uusi plaane teha.
Sügis ja magistri 2.kursus algas nagu tavapäraselt. Sain ülikoolilt pakkumise alustada tööd õppejõuna ja olla ühe aine eest täielikult üksi vastutav. Olin kõrvust tõstetud ja muidugi ma ütlesin jah...
Kõik oli nagu tavapäraselt, aga ometi oli midagi ka muutunud. Ma olin väsinud, polnud enam nii tähelepanelik, sain asjadest tihtipeale valesti aru, hakkasin unustama asju või kokkuleppeid. Ei käinud sõpradega väljas, ei käinud sugulastel külas. Tekkisid arusaamatused ja minikonfliktid. Üksikult võttes, need polnud midagi suurt, aga üldist trendi vaadates, oli näha, et mu maailm hakkab koost lagunema. Aga ma ei võtnud midagi ette ka.
Kevadel, 2021.aastal oli magistritöö kirjutamise ja viimistlemise aeg. Palju õppeaineid oli juba läbitud ja nende eest kohustuslikud EAP-d saadud. Ja mina olin liimist lahti... Oli kummalisi momente, näiteks hakkasin ma keset loengut südamest nutma. Magistritöö kirjutamine oli megaraske, tõrge kirjutamise ja suhtlemise ees oli nii suur. Ja kui ma mai lõpus oma magistritöö ära esitasin, siis ma südamest siiski lootsin, et ma saan selle ka ära kaitstud...
Aga ei saanud 😕😓
Kaitsmiskomisjon andis mulle teada, et mu tööd ei lubata kaitsmisele, sest sealt on puudu olulised kohustuslikud osad. Kui ma seda kirja lugesin, siis ei saanud ma midagi aru... Mis asja??? Mis on puudu? Aga näed, oligi puudu...
Lõpp läheb alati kiireks: minul kiire, juhendajal kiire, närvid pingul kõigil jne... Seega võib vabalt juhtuda apsakaid, kus tahad tõsta mingit tekstilõiku kuskile mujale- võtad Ctrl+Cut, aga miskipärast Ctrl+Paste enam ei tee...
Ja nii oligi... Viimases versioonis (mingisugusel kummalisel põhjusel) enne allkirjade andmist olin ma tõesti oma tööst osa ära kustutanud...
Ühesõnaga- mu maailm kukkus kokku. Kogu selle nädalavahetuse ma nutsin, südamest ja lohutamatult. Arusaamatu olukord. Eitus. Viha kõigi ja kõige vastu, eriti iseenda vastu. Aga seda kõike enam muuta ei saanud.
Esmaspäeval läksin kooli tööle nagu tavaliselt. Andsin kolleegidele teada olukorrast ja olin valmis üdini häbisse langema. Aga mu kallid kolleegid ei lasknud seda teha, vaid hakkasid hoopis mind lohutama. Nende silmis polnud ju midagi hullu- saan oma töö poole aasta pärast uuesti esitada ja kogu lugu.
Kogenud kolleegide sõnul oleks võinud asjad palju hullemini lõppeda- ma oleks selle suure töömahu tõttu võinud ka infarkti saada, või insuldi, või teha raske avarii hoopiski...
Aga lõppude lõpuks ja õnneks oli see vaid magistritöö.
Samal päeval mais andsin sisse lahkumisavalduse õpetajatöölt ja jaanipäevast olin vaba hing. Erasmuse projekt ja õppejõu töö olid nagunii tähtajalise lepinguga. Lastelaagreid ei korraldanud ma sel suvel ühtegi. Kogu juulikuu olin nii vaimselt kui ka füüsiliselt haige ja lihtsalt vegeteerisin kodus. Sellel suvel pidin ma tervislikel põhjustel paljudest tegevustest eemale jääma, sest mul polnud jõudu isegi üles tõusta...
Kuidas ma läbipõlemisest taastuma hakkasin, loe juba järgmisest blogipostitusest 😊
Senikaua aga kutsun Sind jälgima enda Instagrammi kontot Mentor_kaire
et saada veel rohkem teada minu tegemistest ja ajaplaneerimise nippidest 😃
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar